Astraalrännak on teema, mis on huvitanud inimesi aegade algusest peale. Kuigi teadlased ei oska seda fenomeni selgitada, kogeb enamik inimesi seda elu jooksul kogemata vähemalt korra, oma astraalrännakut juhtida ja kontrollida suudavad aga vähesed inimesed. Millega siis ikkagi tegu on ja kas astraalrännakud võivad olla sulle ohtlikud?
Mida ütleb teadus?
Iga inimene vastutab oma reaalsuse loomise eest ise. Eriti selle eest, missugust informatsiooni ta selleks kasutab või ei kasuta. Minu praktika näitab, et mida rohkem on informatsiooni, seda paremaid valikuid ja otsuseid saab teha nii tava- kui ka unenägude maailmas. Lisaks aitab mitmekülgse informatsiooni ammutamine unenägude seletamisel kõike paremini mõista.
Teadlaste hüpoteesi kohaselt on astraalrännakud ehk nii-öelda kehavälised kogemused võimalikud seetõttu, et kui inimene elab läbi raske emotsionaalse trauma, tekivad tema aju juhteteedes häired. Teadlaste sõnul põhjustavad kehaväliseid kogemusi sageli stress või traumaatilised sündmused, näiteks väärkohtlemine lapseeas.
Nimelt on inimese ajul pilt ja arusaam meist kui füüsilisest olendist ehk kehaskeem. Kui see pilt on mingisuguste sündmuste tõttu kaotanud tõelevastavuse või on mingil viisil lõhutud, muudab teadlik meel aju juhteteid sel viisil, et meie taju oma kehaga seoses teiseneb. See häirub niivõrd, et eraldub sensoorsest sisendist ja me hakkame väidetavalt toetuma oma kujutlusvõimele, mitte sensoorsele sisendile.
Kummaline on muidugi see, et keha sensoorset sisendit ei saa kehasüsteemist tegelikult lahti harutada. See on meile sisse ehitatud, aga ometi on emotsionaalse või füüsilise trauma tulemusena võimalik see mehhanism täielikult lõhestada ning eraldada nii-öelda keha vaimust.
Mis on astraaltasand ja astraalkeha?
Eelnev selgitab bioloogilises võtmes, kuidas astraalrännaku protsess meie kehas toimub, aga milline on suurem pilt? Teadlased ei oska astraaltasanditel käimist tänaseni selgitada, tõestada ega ümber lükata, ka nende olemasolu pole kuidagi võimalik tõestada.
Alustame sellest, et astraalkeha on valguse keha, mis ühendab hinge füüsilise kehaga. Astraalmaailm on see tasand, mis ühendab Maa ja Taeva omavahel, loob seose Kuu ja Päikese vahel ning on ka nähtamatu energia inimeste vahel. Astraalkehasid kõik ei näe, kuid enamik meist tunnetavad neid. Seda energiamaailma ja selle sfääre haldavad inglid, deemonid, igasugused muud vaimud ja vaimolendid.
Astraaltasandil ei eksisteeri aega. See tähendab, et sa saad minna nii tulevikku kui ka pöörduda tagasi minevikku ning kogeda seda kõike üheaegselt olevikus. Inimesed, kes elavad astraalmaailmas ka ärkvel olles, mitte ainult unenägude nägemise ajal, kasutavad tihti lauset: “Aeg on illusioon.”
Kas astraalrännak võib olla ohtlik?
Nüüd jõuangi küsimuseni, kas astraalrännakud võivad olla ka ohtlikud. Astraaltasand on teatud määral eksistentsitasand, kus kohtuvad omavahel erinevad peenkehad. Esoteerilise maailmavaatega inimeste jaoks on astraalmaailm üks olulisemaid aspekte kogu praktikas. Kui mina nõiana ei suuda lahti seletada oma elu traagikat, vaadeldes välismaailma ehk makrokosmost, pean minema astraaltasandile ehk mikrokosmosesse.
Mida rohkem aega ma mikrokosmoses viibin, seda hägusemaks muutuvad makro- ja mikrokosmose piirid. Ma ei saa enam aru, kus algab üks ja lõpeb teine. Mõnda aega tagasi, kui töötasin läbi väga traumeerivaid lapsepõlvest pärit emotsioone, veetsin lõviosa oma ärkveloleku ajast ning terve oma unenägemise aja astraalmaailmas. Üks asi viis teiseni ning ma ei kasutanud ühel hetkel enam ankrut – olulist pidepunkti, mida astraalrännakutel viibides tuleb rakendada.
Ankurdamine on ühtlasi ka sinu isikliku reaalsuse testimine. Nimelt treenib ankurdamine meelt ärkvel olles, et teadlikkust tõsta ja ka ära tunda, kas oled ärkvel või rändad. See meetod eeldab, et ankurdamist kasutatakse ka kogu ärkveloleku aja, terve päeva jooksul. Mina seda ei teinud ning ühel hetkel hakkasin märkama, et meenutades oma sõpradele lugusid, kus me koos midagi põnevat tegime või ringi seiklesime, ütlesid nemad, midagi sellist ei ole päriselt olnud.
Turvaline ankurdamine on vajalik
Minu jaoks on need mälestused aga sedavõrd erksad, et need on senini osa minu reaalsusest. Mitmeid kordi olen ärkveloleku hetkedel tabanud ennast mõtlemas, et “see on praegu unenägu”. Selleks, et tavareaalsuses ja astraaltasandil viibimist lahus hoida, on äärmiselt oluline enda jaoks välja töötada mugav ja turvaline ankurdamise meetod. Ankurdamise ehk reaalsuskontrolli peab saama teha igal hetkel, seega on vajalik, et ankurdamine ei sõltuks ainult ühest objektist, sest asjad võivad teadupärast ära kaduda.
Ka mõned teadlased väidavad, et oma unenägude sundloomine hägustab tahtlikult unenägemise ja tegelikkuse vahelised piirid ning selle pikaajalisel praktiseerimisel võib seetõttu olla negatiivne mõju inimese vaimsele tervisele. Samuti on astraalrännakutel põhinev teraapia osutunud mõnes grupis, näiteks traumajärgse stressihäirega inimestele mõnes osas ebaefektiivseks.
Kahtlemata on igal asjal omad plussid ja miinused. Astraalrännakute kasu aga kaalub võimalikud ohud minu jaoks üles. Ma olen ohtudest vägagi teadlik ning kasutan astraalrännakut vaid viimase abinõuna, sest see on kiirtee või otsetee alateadvusse, selle ümberprogrammeerimisse ning tervendamisse. Astraalrännakuid tuleb ette võtta äärmise ettevaatlikkusega ja ma ei soovita esimesel praktiseerimise aastal astraaltasandil suuri muutusi teha.
